Tartu Kultuurkapital toetas autorit ja peale kuid kestnud pühendumist on A.M.Tammesaar käsikirja üle andnud. Lasteraamatu naiskond - keeletoimetaja, illustraator ja kujundaja - on usinalt ametis, et sellest nüüd raamat sünniks.
„Pööripäeva torm möllas end öösel välja. Esimesed päikesekiired tõid meile ilusa ilma ja soodsa tuule, mida me otsekohe ära kasutasime, et Inglismaalt teist korda lahkuda. Tuulevaikus hoidis meid veel üheksa päeva La Manche’il, enne kui saime Atlandi ookeanile.”
Kuigi poistele tundus, et enam kui kahenädalane viivitus on maailma lõpp – kes tahab tegevusetult Euroopa vetes logeleda, kui plaanis on ümbermaailmareis? –, kinkis loodus vastutasuks toreda vaatemängu.
„Siin viis karge põhjatuul meid üsna lähedalt mööda nähtusest, mida kummalisel kombel vesipüksiks nimetatakse, kuigi tal pole pükstega kõige kaugematki sarnasust,” kirjeldas kapten. „See oli suur lehtrikujuline veemass, mis vahutades edasi liikus, terav ots veepinnal ja lai ülemine pind musta pilve põues.”
Kui nüüdisaegses nutiühiskonnas võib iga ilmanähtuse vaatamiseks internetist lõputult videoid leida, siis tol ajal oli vesipüksi näinud inimesi vähe. Merest pilveni keerlev veesammas oli võimas ja erakordne vaatepilt, mida palju näinud madrused uudishimuga jälgisid. Iseäranis põnev oli nähtus noorematele meremeestele.
Noor kuningas ei osanud kauplemisest veel rõõmu tunda. Ta oli nutma hakanud ja ta viidi ära paati, kus ta rahulikult lõunaund magas.
Printsessil õnnestus lipsata alumisele tekile ja ühelt madruselt voodilina välja kaubelda. Ta mähkis end võluvalt selle sisse ja kutsus õukondlasi õnnelikult üles end imetlema.
Kell neli serveeriti kõrgetele külalistele lõunasöök laeva tavalisel kombel. Nagu hommikul, palvetasid nad nüüdki enne ja pärast söömist. Kaptenile, kes oli näinud neid mitte kaua aega tagasi muljetavaldavaid koguseid mugimas, valmistas üllatust, et kuninglik perekond sõi hea isuga. Veel suuremaks üllatuseks kasutasid kõrgeaulised lusikaid, nuge ja kahvleid täiesti nõnda, nagu oldaks nende tarvitamisega harjunud.
Alles päikeseloojangul lahkus kuninglik perekond laevalt ja oli väga rahul vastuvõtuga, mis neile osaks sai.
Sama seltskond tegi kaptenile veel ühe külaskäigu, seekord kõigi Seltsisaarte alamkuningate ja abikaasade saatel, kes olid noore kuninga kroonimispidustusteks Tahitile kohale tulnud. Pärast mõningaid sissejuhatavaid jutte esitasid kõrged külalised väga tagasihoidlikul viisil, kuid siiski üpris tungivalt ühise palve: „Kas kaptenil oleks võimalik lasta väiksele kuningale paar saapaid valmistada? Tema kroonimine leiab nüüd peagi aset ning säärase piduliku sündmuse puhul ei sobiks kõigi Seltsisaarte kuningal ju paljajalu troonil istuda.” Kapten muigas sõbralikult ja andis laeva kingsepale kohe käsu see kuninglik vajadus rahuldada.
Nii lihtsalt kuninglikest külalistest muidugi lahti ei saanud. Ka selle külaskäigu puhul söödi ja magati jälle.