„Vähem kui tunni jooksul olime endale kaubelnud üle 60 suure sea ning ülikülluses kanu, söödavaid juuri ja mitmesuguseid puuvilju, mis terve laevateki enda alla võtsid,” tegi kapten kokkuvõtte. „See maksis meile mõned tükid vanarauda, paar nööritäit klaashelmeid ja kümmekond raudnaela.”
Nii mõnigi juurikas ja puuvili oli täiesti tundmatu. Paljunäinud kapteni hinnangul olid kõik viljad ebaharilikult suured, mis pidi tõendama, kui rammus on siin kandis maapind. Banaane toodi umbes seitset sorti ja neistki oli mõni ebaharilikult suur. „Ja ebaharilikult maitsev,” mõmises Oskar. „Ma pole vist kunagi midagi nii küpset ja suussulavat saanud.”
Järgmisel päeval trehvas olema munadepüha ja kogu pidulikkuses kingiti üksteisele pühademunadena muna kuju ja suurusega tumepunaseid vilju. Ka need olid maitsvad, kuid küpsete banaanidega ei andnud poiste meelest midagi võrrelda.
„Ma ei tea, mis kodus saab,” pihtis Oskar teistele. „Nüüd, kui ma olen päikseküpset banaani saanud, tahangi ma ainult selliseid. Meil müügil olevad alles rohekad banaanid ei kõlba mulle enam.”
„Mees, ära nutma hakka,” tögas Sander sõpra. „Esiteks saad sa siin isu täis süüa. Teiseks ei pea sa üldse kodus banaane sööma. Tead, see pole kohustuslik. Kui ma nüüd väga mööda ei pane, siis see on ainus ajareis üldse, kus sa banaani saad. Võta kodust elu kui ajareisi banaanideta kohta.”
Teised naersid ja Oskar pidi nõustuma. Igasuguste heade asjadega harjus kiiresti ja tundus, et päikseküps banaan on inimõigus, millest teda ilma jätta ei tohi.